Tööstuslike korstende hooldus ja parandus
Termodünaamika teine seadus, mis arendati välja tänu Carnot’, Clausiuse ja Kelvini põhjapanevale tööle, väidab järgmist: iga süsteem, mis jäetakse puutumata, muutub iseenesest viisil, mis võimaldaks saavutada lõplikku puhkeolekut.
Ehitustöövõtjad teavad, et see seadus ei ole kuskil mujal nii hästi nähtav kui tööstuslike korstende puhul.
On vähe ehitisi, mis peaksid taluma veel mitmekülgsemaid tingimusi: tuuled, mis kõigutavad korstent igas suunas, hape, mis võib söövitada läbi betooni, suured temperatuurikõikumised ning mõnikord gaasidest või välgulöögist tingitud probleemid. Selleks, et tööstuslikke korstnaid efektiivselt säilitada, peab neid regulaarselt hooldama ning tellima kogenud spetsialisti hoolikalt ja ettevaatlikult järelevalvet teostama.
Tööstuslike korstende parandamise väljakutsed
- Ajaga betooni pind karboniseerub, mis viib selleni, et armatuur hakkab roostetama. Roostetamisel metall paisub ja lööb betooni sisse praod
- Teatud kütterežiimidega võib juhtuda, et korsten “higistab” (korstnasse tekivad kondenseerunud veepiisad)
- Kui välispinnal on betoonist kaitsekihis defektid, on nendes kohtades armatuur paljastunud ja tugevasti roostes
- Piksekaitse süsteem ei toimi enam
- Teenindusplavormid ja redelid roostetavad
- Korstna sisemine vooder on voltis või lausa varisenud
- Korstna pits laguneb ja pudeneb
- Korstna pudenemise korral saab selle katta võrguga, kuid võrk kulub ja roostetab läbi ca 10 aastaga – protsessi kiirendavad korstna enda gaasid, autode heitgaasid, happevihmad, CO ja CO2. Sellisel juhul tuleb regulaarselt tühjendada kiviklibu n-ö taskuid, kuhu koguneb alla kukkunud materjal
- Mida rohkem on külma-sooja vaheldumist ning tugevat tuult, seda kiiremini korsten laguneb
- Seisvad korstnad lagunevad kiiremini, kuna nendesse koguneb rohkem niiskust
Maailmas on kujunenud heaks praktikaks teha aastas korra korstnale uuring. Selle jooksul selguvad võimalikud ohud, saab jälgida lagunemise protsessi kulgu ning teha prognoose ja remondiplaane.
Tööstuslike korstende hooldamise ajalugu
Tööstusrevolutsiooni algusest alates on ehitatud 15-75 m kõrgusi tellistest korstnaid. Neid kasutatakse mitmetes erinevates asutustes.
Tööstusliku korstna pindala võrreldes tegeliku suurusega on väga väike. Tihti juhtub nii, et mis läinud silmist, läinud ka mõtteist, ning iroonilisel kombel töötab korsten lakkamatult edasi, kuigi vajab tegelikult hooldust. Kiiltellistest ja terasest ning isegi betoonist ehitatud korstnad vajavad regulaarset hooldust ja parandusi, et olla täielikus töökorras oma maksimaalse eeldatava eluea lõpuni.
Tootmiskorstnaid ehitati tavalistest tellistest senikaua, kuni Alphons Custodis Euroopas 1869. aastal perforeeritud kiiltellised leiutas. Nendest sai ehitada võimsamaid ja kõrgemaid korstnaid, mis võimaldas omakorda revolutsioniseerida kogu tööstusharu. Kiiltellistest korstnad on pressitud telliste ning tühja sisemusega. Tellised on laotud tihedalt, et tekiks turvaline side. Kuna nende telliste väliskülg on suurem, on korstna ehitamiseks vaja vähem telliseid ja vähem tööd. Tavalistest tellistest korsten on aga raskem, võtab rohkem ruumi ning nõuab rohkem aega nii ehitus-, parandus- kui lammutustöödeks.
19. sajandi lõpul hakkasid kiiltellistest korstnad asendama tavalistest tellistest ehitatud korstnaid. Tol ajal oli betoonist palju kallim ehitada, seega reklaamisid insenerid ja peatöövõtjad just telliseid kui esimest valikut tööstusliku korstna ehitamiseks. Hiljem aga tõukas betoon tellised troonilt, kuna võimaldas püstitada üle 60-meetriseid korstnaid.
1950ndatel oli kokku 12 tootmisettevõtet, mis kiiltelliseid müüsid. Tänapäeval on nendest ainukesena tegev Continental Chimney, mis toodab spetsiaalselt tööstuslike korstende remontimiseks mõeldud telliseid.
1960. aastaks oli rafineerimistehastes levinud spetsialiseerunud töövõtjate palkamine seestpoolt terasega kaetud korstende ehitamiseks. Samal ajal hakkasid ka kaubanduslikud korstnaehitusfirmad püstitama tulekindlaid terasvoodriga korstnaid. 1970ndatel aastatel rauges korstende ehitus kulude tõusmise tõttu.
Selleks, et mõista kiiltellistest korstende omanike muresid ning osata neid korstnaid parandada, peab mõistma tööstuslike korstende ajalugu ja tänapäevaseid kasutusviise. Söe või nafta(õli) põletamine tekitab väävelhapet, mida esineb suitsus, mis omakorda tungib korstna siseseintesse. Tellistest korstnad tulevad paremini toime kuiva gaasiga, mis võib olla ca 150 kraadi kuumune või küündida mõnikord lausa 815 kraadini (Celsiuse skaalal).
Algselt ehitati tööstuslikke kiiltellistest korstnaid pooliku sisekattega või üldse ilma voodrita. Kui siseseinu kaeti, siis samade telliste ja mördiga, millest ehitati ülejäänud korsten. Hiljem vooderdati korstende siseküljed täielikult juhul, kui nende sisetemperatuur küündis üle 315 kraadi. Kahjuks kasutati toona isoleerimiseks asbesti, mis tõi kaasa väljakutseid lammutusettevõtete jaoks.
Tänapäeval kasutatakse boilerikorstendes naturaalgaasi, mis on kõrgema veesisaldusega ning seetõttu tingib müüritise kiirema lagunemise. Korstnatootjad teavad, et ka teraskorstendel on kõrgema veesisaldusega rohkem probleeme. Siis, kui suitsu temperatuur langeb alla 175 kraadi, seguneb suitsus sisalduv vesi kütuses leiduva happega ega jõua alati korstna tipust välja. See veeauru ja happe segu kondenseerub korstna siseseintele. Tsement ja lubi ei talu happelist keskkonda kuigi hästi. Tänapäevane hooldus näeb ette happekindla torkreedi või mõne muu mördist vastupidavama materjali kasutamist vuukides.
Veel üks koorem kiiltellistest korstnale on ohtliku prügi põletamisest tekkivad gaasid. Selle asemel, et püstitada selle eesmärgi täitmiseks uus korsten, on odavam suunata põletusseadme suits juba olemasolevasse katlakorstnasse. Plastik eraldab tules kõrges kontsentratsioonis vesinikkloriidhapet, mis koguneb lõpuks korstna mörditud vuukidesse.
Rafineerimistehastes kasutatakse mõnikord korstnaid, kuhu suunatud gaasid on optimaalsest temperatuurist kuumemad. Selle tulemusena võidakse iga-aastase inspektsiooni tulemusel leida ulatuslikke kahjustusi, mille parandustööd tuleb tellida spetsialiseerunud töövõtjatelt. Rafineerimistehase korsten tuleb mõnikord lasta lammutada erialaste töökogemustega lammutusettevõttel.
Tööstusliku korstna hooldamine ja parandamine
Mõned firmad lasevad tellistest ja betoonist korstnaid üle värvida. Kui aga tööstuslik telliskorsten üle värvitakse, võib vesi telliste taha lõksu jääda ning neid lõhkuda. Tellistest korstnaid ei tohiks kunagi üle värvida. Betooni värvimine on küll ohutum, kuid värvikihti tuleb edaspidi kindlasti korralikult hooldada, kuna unarusse jäetud pealiskiht võib teha rohkem kahju kui kasu.
Nagu iga teinegi elementide eest kaitsetu struktuur, lagunevad ka korstnad aja möödudes, eriti piirkondades, kus on suured temperatuuride erinevused. Kui vesi tungib telliskorstna vuukide vahele ja korsten saab märjaks ning hiljeb külmub vesi jääks, võivad laguneda ja korstna küljest kukkuda suured materjalitükid. Mõnikord võib voolav vesi koguneda ühte kohta korstnas, muutes telliseid muredamaks, kuni need muutuvad ajapikku liivaks.
Tüüpiliselt on iga päev veidigi tuuline ning korstna jaoks tähendab see pidevat liikumist. Tugevad tormituuled võivad kaasa tuua tõsiseid kahjustusi, kuid korstnaid on võimalik trosside ja köitega kinnitada ning nõnda kahjustusi vältida.
Esimese asjana tuleks kaaluda vuukide täitmist ja kahjustatud telliste asendamist hea mainega ettevõtte poolt. Need tegevused aitavad ära hoida vee tungimist korstna sisemusse ja seega struktuuri tugevuse hävimist.
Tehasekorstnad kaetakse tihti raudvitsadega, et hoida ära või peatada pragusid edasi levimast. Raudvitsu kasutatakse ka selleks, et peatada korstna seinte lagunemist, kui ehitis on jõudnud teatud vanusesse või kui see on saanud happekahjustusi. Selleks, et need metallkinnitused toimiksid, tuleb nende valmistamiseks kasutada väga rasket terast ning painutada otsad pigem sisekülje poole, mitte väljapoole üle kinnitusklambri. Raudvitsade kokku keevitamine ei tööta nii hästi kui eraldiseisvate klambrite kasutamine, kuna aastate möödudes tekib rooste ja lõhub metalli just keevituskohtadest. See juhtub, kuna samal ajal, kui metalli korstnale paigaldatakse, on võimatu keevitada selle ühenduskoha alt.
Pikselöögist tekkinud kahjustused on levinumad kiiltellistest korstende puhul. Tõenäoliselt tekivad korstna ülemisse ossa vähese hooldamise tagajärjel kiilud ja avaused, mis lasevad veel lihtsamini kogu korstent märjutada. Kui äike korstent tabab, muutub pikselöögi ümbrus üli kuumaks ning toimub plahvatus, mõnikord moodustuvad ka pikad praod piki korstna külge allapoole.
Tavaliselt ei ole betoonkorstendega nii palju probleeme, lisaks on võimalik kinnitada betoonis sisalduv teras omakorda maapinna külge. Siiski muutuvad ka betoonist korstnad aastatega pehmeks ja poorseks. Inspektsioonid ja piksekaitse süsteemide (LPS, lightning protection system) hooldus peaks toimuma regulaarselt.
Kaubanduslike ja tööstuslike korstende hoolduses võivad murekohad olla erinevad. Näiteks mängib asukoht rolli selles, kuidas ja mis meetoditel saab korstent restaureerida. Asukohast sõltuvalt tuleb kaaluda, milliseid töid peavad viima läbi korstendele spetsialiseerunud töövõtjad.
- Kord aastas tuleb teostada visuaalne inspektsioon drooni või ka teleskoopobjektiiviga maapinnalt.
- Põhjalikum interjööri ja eksterjööri praktiline inspektsioon tuleb läbi viia iga kolme aasta tagant.
- Survepesu tuleks teostada iga viie aasta tagant.
- Korstna hooldustöid tuleb läbi viia regulaarselt, et vältida selle seisukorra järsku halvenemist.
- Korstna eluiga aitab pikendada seest ja väljast läbipaistva hüdrofoobse ainega katmine, mis tungib lahtistesse pooridesse ning kivistub glasuuriks, mis ei lase sisse niiskust
- Samuti aitab korstent kaitsta võrguga katmine, mis püüab kinni lahtiseid pudenevaid kive