“Kus siis töömehed on?” küsitakse vahel, kui kõrghoonete hooldustöödele saabub naisalpinist. Oma erakordsest ametist räägivad tallinlanna Annika Kedelauk ja Austraalias elav Ann Võsu.

Ehtekunstnikust õhuakrobaat

Kui ehtekunstnik Annika Kedelauk nägi töökuulutust, kus vajati kõrghoonete aknapesijaid, ei saanud ta öö otsa magada – on siis tõesti selline amet olemas!

Annika (33) mäletab esimest tööpäeva hästi. “See oli üks hoone Tallinnas Toompuiestee ääres. Me ei saanud seal lifti kasutada ja kõigi nende köite-kottidega treppidest ronides mõtlesin küll, millesse ma end seganud olen.” Ent aastatega on kogemusi lisandunud ja eelmisel suvel õpetas naine juba ise ühe tüdruku välja. Pealegi on tööstusalpinismiga tegeleval firmal Skyproff oma treeningsaal. “Seal saame kõike harjutada ja kedagi ei saadeta kohe katusele.”

Meeldib kõrgustes

Annika lõpetas kunstiakadeemias ehte- ja sepakunsti eriala ning tema tehtud sõrmuseid on ka pulmapäevadel sõrme libistatud. Oma loominguga on ta osalenud ka mitmel näitusel. Ent ometi on kunstnikuametist raske ära elada ja nii hakkas naine kolm aastat tagasi lisatööd otsima. Kõrgtöö kuulutus jäi silma seetõttu, et Annika osales mõni aeg tagasi Dubais õhuakrobaatika sõutrupis. “Andsime 74 etendust ja iga kord tuli kraana otsast köiega laskuda. Dubais saingi aru, et mulle meeldib kõrgel olla,” räägib siiani ka flygrossing’u trennis käiv naine.

Köitega akna taga

Võõraste akende taha laskudes aknapesijad tavaliselt tubadesse ei kiika, sest on tööga ametis. “Ehkki vahel ikka märkad, kuidas keegi trussikutes teise tuppa põgeneb.” On neid, kes talle lehvitavad, teised tõmbavad kardina ette, kolmandad teevad näo, et ei näe sind. Rõõmsat üllatumist on siiski enim ja peaaegu kõik küsivad, kas ta kõrgust ei karda.

Kui majale on tänavalt keeruline ligi pääseda, ei saa kasutada tõstukeid ega tellinguid, kutsutaksegi appi köitelt laskujad. “Kitsastel tänavatel peaks tõstuki puhul võtma tänava sulgemise loa, meie pärast seda vaja pole,” toob ta veel ühe nüansi.

Vesi ämbriga kaasas

“Aknaid pestakse Eestis vähem, kui võiks. Nii et need on enamasti väga mustad,” nendib naine. “Leidub neidki tellijaid, kes ei mäleta, millal neil viimati aknaid küüriti. Näiteks paneelmajade trepikojaaknaid. Või uusehitistel, kus haljasalade tõttu ei saagi tõstukit tellida.”

Ent mida mustemad on klaasid, seda rohkem kulub vett. Ämber ripub köitega laskujal vöö küljes, nagu ka aknapesuvahendid ja muu varustus, mida on omajagu. Kindlasti on kaasas raadiosaatja.

Alles hiljuti võttis üks akende pesuga laskumine aega 20 minutit. Võrdluseks toob Annika hoone, mille aknaid pidi küürima pärast ehitust – klaasid olid täis ehitussodi ja seal tuli ta alla järjest kuus tundi.

Kust tuul puhub?

Kuigi kõrgused talle meeldivad, teab Annika, et “tervise huvides pead sa ikka kartma ka, muidu on ohtlik. Ohutunnetus peab olema.”

Ilmaprognoosidega hoiavad tööstusalpinistid end mõistagi kursis. “Isegi sel kevadel, kui tööl ei käinud, kontrollisin kogu aeg ilma,” räägib naine, kes telefonis mitut ilmaäppi omavahel võrdleb. Kindlasti jälgib ta tuule tugevust ja suunda. Tugeva tuulega jäetakse töö katki. Annika on rippunud klaashoonel ootamatute iilidega ja teab selle tähendust. “Hoiad end iminapaga klaasi küljes kinni, ei julge hingata ka, et tuul sind ümber nurga ei lööks.”

Suvelõõsas, kui klaasid on kuumad, alustatakse sealt, kus päike parasjagu ei paista. Ent Annika on Põhja-Norras isegi lumesajus aknaid pesnud. “Kui panin klaasile vett, see jäätus. Aga poisil, kes küüris teisel pool maja, vesi ei jäätunud. Eks see sõltus tuule suunast.” Väljakutsetel on käidud nii välismaal kui ka teistes Eesti linnades.

Imestatakse ikka

Peale aknapesu tuleb tööstusalpinistidel teha ka hooldus- ja remonditöid – värvida, krohvida, puurida, piksekaitsmeid paigaldada, inspektsioone teha. Isegi katust on pandud, hiigelkorstnaid kõpitsetud, talviti tõrjutud lund ja jääd.
Annika tunnistab, et üldlevinud arusaama järgi on see meestetöö. “Diskrimineerimist pole küll olnud, kuigi imestatakse ikka. Kui helistan, et me nüüd tuleme, peetakse mind sekretäriks. Kui aga kohale ilmun, küsitakse vahel üllatunult: kus siis töömehed on?”

Annika teab, et rahvusvahelise köisligipääsu tehniku IRATA sertifikaadi teine tase on maailmas vaid 115 naisel. Ehkki on teisigi sertifikaate, näiteks Skandinaavias.

Paraku on Annika saanud tunda, et ka ehtekunsti peetakse meeste alaks. “Kord teatas üks mees, et tema pole nõus, et talle sõrmuse teen. See polevat naiste töö,” meenutab ta ootamatut seika.

Erilised ehted

Kui alpinismitööd parasjagu pole, viibibki Annika oma stuudios. Uue kollektsiooni tegemiseks on vaja aega, et mõtted settiks. “Ei ole nii, et mul on vaba nädal ja teen selle jooksul uue kollektsiooni. Ükskord mõtlesin kolm päeva kõrvarõngastele lukku, alles siis jäin rahule.”

Ka ehtekunstniku töö võib adrenaliini pakkuda. “Teinekord valad või joodad stuudios midagi ja see tõmbab samuti pulsi üles.”

Annika ehteid vaadates võiks arvata, et inspiratsioon tuleb samade hoonete konstruktsioonidelt, kus tal turnida on vaja. Ometi valmisid need juba varem.
Üks meelisteema on kunstnikul veel – putukad. Annika arvab aga, et mõnes järgmises kollektsioonis tulevad mängu ka karabiinid – lahutamatud abilised alpinismitööl.

“Mul oli mantra, et see köis suudab hoida kahte autot.”

“Majaseinal töötunde ‘täis istuda’ on palju etem. Mõttega peab muidugi kohal olema, et midagi ‘pange ei paneks’,” naerab Ann.

“Lahe mõelda, et see on minu kontor,” ütleb Ann Võsu. Temal avaneb kõrgtöid tehes vaade mõnikord peaaegu pilvepiirilt.

Ann (30) käib vanema venna Tõnni jälgedes. Kui lastena roniti koos õunapuu otsa, siis keskkoolis kutsus vend ta kaljuronimise trenni ja nüüd kõrgtööle. “Kui järgnesin vennale teisele poole maakera, käis ta selle mõtte uuesti välja, sest mul on see köieasi juba selge,” läheb naine paar aastat ajas tagasi.

Artiklit Annist ja Annikast saad edasi lugeda siit.